Hyria Ametikool (27.11. - 02.11.2017)

Hyria Ametikool (27.11. - 02.11.2017)

https://www.hyria.fi/

Kolmas kool ja viimane nädal. Olen selle kooliga eelmisel aastal ühe päeva jooksul põgusalt tutvunud, kui peamine eesmärk oli osakondade sisese projekti tööga tutvumine. Seekord siis põhjalikum tutvus ehituse- ja puiduvaldkonna õppe korraldusega ja loomulikult saada tundidesse, kus avaneb võimalus õpilasi juhendada. Samal ajal saabusid osakonna tööga tutvuma Saksamaalt Haspeli Ametikoolist kolm õpetajat. Programm oli loomulikult tehtud nende järgi ning pidin taas vaatama, kuhu tundidesse saan eraldi minna.

Esimesel päeval olime kõik koos ning Tanja Korteharju ja Jarmo Tikka andsid põhjaliku ülevaate õppetöö korraldusest ning muutustest, mis järgmisel õppeaastal ootab ees Soome kutsekoole. Eelnevates koolides teati, et muutused on tulemas, aga mis täpselt juhtub, seda vaid oletati. Uuendused toovad kaasa erialade, töökohtade ja puhkuse vähenemise. Praegu on Soomes võimalik valida 300 eriala vahel, aga edaspidi jääb vaid 160. Kui on väikesed õpperühmad, lõpetatakse selle eriala õpetamine. Hyrias kaob sügisest tislerite eriala. Palgad on selles valdkonnas madalaimad ning noored ei näe seal oma tulevikku. Probleem sama, mis meilgi - tööandjad vajavad töötajaid, aga palka ei taha maksta. Mööbel on kallim kui Eestis ja teadagi, et suurem osa on imporditud. Eestis tehakse näiteks palju pehmet mööblit Asko, Masku ja Sotka kaubakettidele.

Ühises vestlusringis suhtleisid soomlased ja sakslased inglise keeles. Minuga räägiti soome keeles ja mina omakorda sakslastega saksa keeles. Nalja sai palju, kui aeg-ajalt soomlased hakkasid minuga rääkima inglise keeles, mina sakslastega soome ja soomlastega saksa keeles. Seda juhtub, kui hetkega pead teisele keelele ümbrer häälestuma ja emakeelt ei saa üldse kasutada. Mitmel korral palusid soomlased tõlkida mõisteid, mida nad inglise keeles ei teadnud, saksa keelde. Ime kombel ma teadsingi neid sõnu. Teisel nädalal tabasin end mitmeid kordi mõtlemas soome keeles ja nüüd oli see saanud tavaliseks.

Erinevad värvimistehnikad

Teisipäeva hommikul tutvustasid Nina Parkkinen ja Pekko Halonen meile ehitusviimistlejate ja dekoreerijate erialasid. Sattusime Päivi Kalavaineni tundi, kus värviti uksi. Päivi rääkis suurepäraselt saksa keelt ning tutvustas meile, kuidas erinevaid värvikihte pinnale kanda. Seejärel suundusid sakslased matemaatika tundidesse ja Pekko viis mind viimistlejate tööpaika, kus õpilaste ülesandeks oli värskendada värviga korrusmaja trepikodasid.

Trepi käsipuude ja põranda katmine enne värvimistöid 

Tavaliselt pidid õpilased olem paari kaupa erinevates kohtades, kuid see objekt võimaldas kõigil 12-l koos olla. Õpetaja rääkis, et ta sõidabki mitme objekti vahet, vaatab tehtud tööd üle ja peamiselt varustab õpilasi materjalidega. Õpilased olid teisel kursusel ega vajanud suurt juhendamist. Käisime koridorid ülalt alla läbi ning vaatasime, mida tehti. Igal korrusel oli paar õppurit ja rohkem polekski mahtunud. Tööjärjed olid samuti eri faasides. Keerdtreppidele oli keeruline paberkatteid teipida. Üks neiu rebis trepil teibi lühikesi jupikesi. Kui soovitasin pikema koheselt paika panna, jäi ta veidi mõtlema. Hakkasin juba harjuma, et töö ei ole jänes, kes eest jookseb ja seda tuleb rahulikult teha ning mitte kiirustada. Seintele oli mitmesse kohta musti jooni jäänud ning pesulappe polnud. Suundusime pesemisvahendeid ja värvilisa tooma ning õpilased jäid rahulikult oma tööd tegema. Kooli juurde jõudes otsustasin, et ma ei lähe tagasi ning palusin Ninalt luba tema karkassi ehituse tundi jääda.

Tulevaste tubade boksid

Tegemist oli sama erialaga, mille tundides olin Nummelas ja õpetajakski taas Nina. Erinevuseks vaid, et toa karkass ehitati väljast vineeriga ning ruum sisustati reaalselt minimööbliga. Ruumi paigaldati hiljem elektrikuks õppijate poolt elektrijuhtmed valgustitele. Seega oli tarvis pisikukarpide avad välis- ja siseseina teha. Grupis olid peamiselt neiud. Tööd tehti kolmekesi. Õpetaja rääkis, et nad on meelsamini ehitusel kui õmbluse tundides. Vaatasin seinalt joonist, kus olid vaid välismõõdud. Ühe grupi neiud mõtisklesid ega teadnud, mida edasi teha. Küsisin, kus neil joonis on, sealt peaks ju selguma, mida teha. Joonis oli kodus. Õpetaja palus selle järgmisel päeval kaasa võtta. Seejärel üritasin teada saada, mida tuleks veel teha, enne kui lambi saaks lakke riputada. Selgus, et lage oleks vaja. Igatahes polnud neil tahtmist uue tööga algust teha ja õpetaja lubas neil koju minna!

Selline näeb välja sisustatud tuba

Suundusin järgmise grupi juurde, kus lõigati vineerplaati parajaks ja raspeldati pistikupesa augu servi, mis olid sakilisted. Arvasin, et puhtama pinna saaks tikksaega, kuid nad nüsisid servi innukalt edasi. Seejärel suunduti plaati paigaldama. Esimene kord ei sobinud ja tuli uuesti lõigata. Imestasin, et nad polnud korralikult mõõtnud. Lisaks tuleb paigaldamise suund pliiatsiga peale märkida. Lõpuks sai plaat ümberkeeramisega seina. Järjekordne näide, kus õpetaja ei ütle kuigi palju ette. Õpilased jõuavad tulemuseni katsetades, sest aega neil töö tegemiseks jagub. Ilmselt tuleb see teooria vähesuse arvelt. Tundsin taas, et seda eriala võiks meilgi õpetada.

Päeva lõpus saabus tislerite õpetaja Juha Kanniainen, kes oli rõõmus eestlast kohates. Juha on korduvalt Tartus käinud, kui tema nainet ülikoolis õppis. Saime jutule, et tulen järgmisel neljapäeval, kui teised kuulavad õpilaskooperatiivist ettekannet, tema tundi. Järgmisel päeval selgitasin korraldajatele, et ei osale loengus ja nad olid isegi meeldivalt üllatunud, kuidas ma suutsin nii sujuvalt programmi ümber korraldada.

Imelises nutimaailmas

Tislerite õpperuumid asusid teises linnas rendipinnal. Kohale jõudes selgus, et rühmas on vaid kuus õpilast, kellest enamusel pole motivatsiooni. Vaid üks neist tundis tõsist huvi puutöö vastu ning oli käinud võistlustel. Mais tulevad soome meistrivõistlused, kust võitjad lähevad Budapesti Euroskillsile. Juha tutvustas nende noore meistri kodulehte, tehtud tööde jooniseid ning leidis nime, kellega võiks kokku leppida külalisvõistlejana osavõttu osas. Õpilastel olid mõned tööd pooleli ning vaatasime koos, mida edasi teha.

Tisleri õpilased oskavad käsitleda CNC pinki ning jooniselt tuli ühe ehitusdetaili faaside lõike andmed sisestada. Noormehel oli raskusi eskiisist arusaamisega. Sain veidi abiks olla joonise lugemisel ja detaili lõikekohtadele osutamisega. Õpilased teevad samuti tellimus- ja parandustöid. Õpilane pakkis kilesse kappi, aga jättis pealispinna lahti ja see sai pärast väikese kriimustuse autosse tõstes. Naljakas oli see, et tellija (mees) ei osanud suuremat kappi diagonaalis tõsta ja pidin appi minema. Tugevust pole vaja, nipid on olulised. Lahkudes olime mõlemad veidi kurvad, et üks etapp kooli tisleriõppe ajaloos saab läbi.

Väikemaja ehitus

Järgmistesse päevadesse mahtusid täiskasvanute palkmaja ehituse õppega tutvumine ning väikemaja ehitusel käik, kus olid teise kursuse õpilased ametis. Soomes on tavaine, et kool ostab ehituskrundi, ehitab maja valmis ja seejärel müüb selle kliendile. Saadud raha katab materjalide ostud ja palgad. Mõlemad objektid olid õhtul prožektoritega valgustatud ning tundus, et valgust oli võrreldes sombuse päeavase ajaga enamgi. Rääkisin palkmaja ehitajatele, et Räpinas toimuvad mais palkmaja ehitajate rahvusvahelised meistrivõistlused, mida mõned soovisid vaatama tulla. Lubasin meile toimumisaja kohta infot saata.

Esimest korda õnnestus viibida Soomes puidutöötlemisettevõttes, kus tehti ehitustele uksi ja aknaid. Ettevõttes oli praktikal üks kolmanda kursuse tisleri õpilane, kes tegeles viimistlustöödega. Ka seal polnud kellelgi eriliselt kiiret. Kohustuslikud kohvipausid ja rahulik tempo, mida meil naljalt kusagil ei näe. Siin tahaks küsida, kuidas on neil võimalik töötajatele enam palka maksta? Meil heidetakse ette madalat tootlikkust, mis ei võimalda palgakasvu, samas ettevõtetes käies näen vaid kiiret töötempot.

Viimane päev Riihimäel algas külaliskoolide esitlustega esimese kursuse ehitusõpilastele. Meie kooli tutvustavad slaidid olid inglise keeles ja selgitasin veidi soome keeles juurde, mis tekitas õpilastes elevust. Kui lõpuks soovisin neile saabuva vabariigi 100 aasta juubeliks palju õnne, järgnes sellele aplaus. Edasi suundusime sama rühma teooria tundi. Grupis oli taas eesti noormees, kes oli eelnevalt soome keele kursustel käinud. Ta sai aru, et seal ei õpi peale inglise keele midagi ning kooli õppekeskkonnas omandab keele kiiremini. Ta oli rühma arvatud katseajaga, mil selgub, kas keeletase on piisav edasiõppeks. Õpetaja arvas, et ta saab jätkata. Ise oli ta väga motiveeritud ning ütles, et Eestis oli ta kehv õpilane, siin aga üks paremaid. Vahepeal, kui õpetaja sakslastele saksa keeles selgitas, kasutasin juhust ning uurisin, kas minu kõrval olijad teavad moodulsüsteemist ja avade lisamõõtude vajalikkusest. Jõudsime veel läbi arutada puidu ehituse eripärad, millega peab arvestama karkassi ehitusel.

Uurime sakslastega eesti noormehe koolikoti sisu

Lõpetuseks kostitati meid pidulike pikkujoulu roogadega õpperestoranis ja oligi aeg hüvasti jätta. Ka siin leidus neid, kes soovisid meie kooli külastada ning jään huviga ootama, kui palju külalisi kevadel meie osakonda saabub.