Luksia Ametikool Nummelas, Lääne-Uusimaa (13.11. – 17.11.17)

Luksia Ametikool Nummelas, Lääne-Uusimaa (13.11. – 17.11.17)

https://www.luksia.fi/  

Kolmas kord Luksia Ametikoolis tundub kui külaskäik sõprade juurde. Siiski avastad igal aastal midagi uut. Seekordse õpirände ülesanne on tavapärasest erinev – olla ise õpetaja rollis. Soome kutseõpe erineb palju meie õppesüsteemist. Valdav on praktiline töö koolis ja praktika ettevõtetes. Teooria tundide osakaal on minimaalne ning nendeks on peamiselt matemaatika, kultuur, meedia, sotsiaalained ja keeled. Ühe valikainena on õpilastel võimalus õppida ka eesti keelt. 

Kool algab Soomes augusti teisel dekaadil ja lõpeb mai lõpus. Lisaks kahenädalasele talvepuhkusele on nädalane sügis- ja talvine suusapuhkus. Õpetajatel on samal ajal ametlik puhkus. Puhkust kokku kolm kuud - pole paha. Normtundide arv praktilises töös on 980 tundi ning mingeid lisaülesandeid pole. Palka ei taha mainida, see teeb kurvaks. Kutseõpetajatelt nõutakse minimaalselt rakenduslikku kõrgharidust ja erialase töö kogemust.

Kuigi eelnevalt oli projekti koordinaatorile esitatud soov olla koos kohaliku õpetajaga tunnis, et ka mina saaksin õpetussõnu jagada, oli meile koostatud ikkagi traditsiooniline kooli tutvustuse kava. Olime Tartust tulnud nelja õpilase ja neid saatva õpetajaga. Meie õpilaste välispraktika toimub traditsiooniliselt mitmeid aastaid Luksia õpilaste ehitatavates individuaalmajades.

Nina jagab õpilastele selgitusi

Esimest tutvustust kooliga juhtis ehituse õpetaja Kauko Olander, kes kahjuks ei osanud kuigi palju inglise keelt ning olime Andreasega õpilastele tõlgid. Siseehituse praktilise töö klassis sattusime kokku Nina Leinoga, kes tutvustas inglise keeles oma õppegrupi tööd. Siseseinte karkassi ehitus ja jooniste lugemine oli just see, kus tundus, et võin sõna sekka öelda. 

Rääkisin oma soovist Ninale ja ta nõustus järgnevatel päevadel mind oma tundi võtma. Kui seda võimalust poleks olnud, oleksin pidanud sõna otseses mõttes pressima ehitusobjektile. Ehitusobjektil teadsid kõik õpilased oma tööülesandeid ning õpetajad olid pigem ülevaataja rollis. Mõlemas grupis kohtasime ühte eesti õpilast. 

Projekti koordinaatorit me sel päeval ei näinud ning olude sunnil organiseerisin uue programmi. Saatsime järgmisel päeval meile ette nähtud inglise keele tundi oma õpilased, sest muidu oleksid nad tegevusetuks jäänud. Sain hiljem koordinaatorilt õpetajalikult manitseda muudatuste eest, kuigi tegelikult silusin lünki tema töös.

Et aru saada grupi protsessidest ja õppetöö kulgemisest, tulebki mitu päeva ise selle keskel olla. Lühitutvustused ja korraks tunni jälgimine ei anna täielikku ülevaadet. Nina õpetab esimese aasta kursust. Õpilased oskavad aasta lõpuks ehitada siseruumi karkassi, kipsplaadiga seinu, põrandat, paigaldada uksi, aknaid, liiste, pahteldada, värvida ja tapeetida. Esmaspäeva hommikul on neli tundi erialast teooriat (jooniste lugemine, AutoCad, 3D, põhiteadmised ehitusest) ja pärastlõunal valikaine. Ülejäänud nädalapäevad kulgevad praktilist tööd tehes.

Vannitoa kujundus

Antud eriala ei ole ainult ehitamine, vaid ka siseruumide kujundamine ning loominguliste kunstitundide ning klienditeeninduse osakaal on teisel ja kolmandal õppeaastal suur. Kõigele lisaks peavad nad kolmandal aastal pakkuma kliendile sisekujunduse projekte ning neid ka reaalselt teostama. Õpilased on erinevas vanuses – põhikoolist tulnud ja vanemad inimesed, kes on otsustanud uue elukutse omandada. 

Kui meil algab õpe teooriaga ja praktilisele tööle saadakse kõige varem 10 nädala pärast, siis neil algab päris töö minimaalse teoreetilise teabega. Teadmised saadakse töö käigus ning igavaid teooria tunde, kus puudub reaalne kokkupuude ehitusega, pole. Märtsi keskpaigast kuni mai lõpuni peavad õppijad ise tõendama komisjonile, mida oskavad. Seni on võimalus õpetajalt kõike küsida ja harjutada. Grupis on 15 õpilast ning nad töötavad paaris oma isiklikku minihoonet ehitades. Tööpäev kestab kaheksast neljani õhtul, reedel kolmeni. Kell kümme on kohvipaus koridoris olevas kööginurgas, kus on kolm pikka lauda. Õpilased ja õpetaja on nagu üks suur pere laua ümber. Kella üheteistkümne paiku minnakse sööma. Ei mingit käsku, et nüüd on vaheaeg ja sel kellaajal alustame taas. Kõik kulgevad omas tempos.

Esimesel päeva hommikul jälgisin õpetaja ja õpilaste koostööd. Õpetaja ei käi õpetamas, vaid õpilased tulevad ja küsivad, kui ei suuda ise projektilt mõõte välja lugeda või ei tea täpselt, milline on järgnev tööoperatsioon. Mingit ajalist survet ega päevaplaani pole. Igaüks töötab omas tempos, aga kõik teavad, et märtsi keskel peavad hakkama sama tööd juhendamiseta tegema ja komisjonile oskusi tõendama. Päevikusse märgitakse iga õppija kohta eraldi, mis oskused ta antud nädalal omandas. Õpetajal on olemas täielik ülevaade õpilase eelnevast haridusteest koos tunnistuste ja hinnetega. Selle alusel saab ta individuaalselt tähelepanu pöörata neile, kes seda enam vajavad ning ka töö käigus saab õpilaste suutlikkus selgeks. Meil on eelnev hariduse taust nähtav vaid kursusejuhatajale ja tugikeskuse töötajatele.

Marko toestab karkassi

Grupis on Soomes alaliselt elav eesti noormees, kes selgitas, mida nad eelnevalt teavad ja mis on töö käigus neile uus. Kuigi veidi jooniste lugemist oli õpitud, vajasid kõik mõõtude arvestamisel õpetaja abi. Püüdsin siis ka mõõte lugeda ja selgitada, aga varsti ilmnes üks erisus nende maha märkimisel. Kui meil käib moodulmõõt karkassiposti välisest küljest järgmise välisküljeni, siis nemad tegid märgid posti keskkohale. Ja nii ma siis jagasin esimene kord valeinfot, mis andis veaks 33 mm.

Nina, Aita ja Marko

Edasi jälgisin, mis erisusi veel võib tulla ning küsitlesin õpilasi, miks nad nii teevad. Olen kodus harjunud õpilasi pommitama küsimustega ``miks?`` ja ``milleks?``, aga neile oli see midagi uut. Ilmselt oskavad nad sellistele küsimustele vastata alles siis, kui tööprotsessidega on suurem kogemus saadud ja läbi eksimuste on jõutud ´´miksini´´. Kuna meil on algselt teooria, siis selgitangi koheselt, mis juhtub, kui nii teed või kui ei tee. Soomes õpitakse süvendatult teooriat alles teisel aastal.

Järgmisena proovisin õpilasel aidata selgusele jõuda, miks tema väljalõigatud kipsplaat ei mahu eelneva plaadi ja nurga vahele. Mõõtsime seina avause ja plaadi laiust. Selgus, et ta oli üksinda lõiganud kipsplaati mõõtu ja joonlaud oli paigast nihkunud. Tulemuseks keskkohas kumerus väljapoole ja ühest otsast kitsam plaat. Keskkoht sai maha hööveldatud ja plaat mahtus kenasti nurka. Aga nüüd uus erinevus meie ja soomlaste õppes. Kui meil oleks 0,7 cm vahe pahtliga täidetud, siis siin nõudis õpetaja uue plaadi väljalõikamist. Põhjenduseks see, et õpilane peab suutma sirgelt pikka plaati lõigata ja plaat peab seinas korrektne olema. Materjalide puudust pole ja korduva harjutuse võimalus on garanteeritud. Siis vaatasime üle, kas kõik kruvid on lõpuni keeratud. Leidsime kaks pinnast väljaulatuvat kruvi. Miks need seinaga tasapinnas peaksid olema, õpilane öelda ei osanud. Tal puudus kokkupuude tapeetimisega ning teooriat pole veel õppinud. Nina tõi pahtlilabida ja demonstreeris kiirelt, kas kruvid kriibivad selle all.

Imetlesin Nina kannatlikkust kõigile pikalt ja põhjalikult selgitusi jagada. Õhkkond oli täiesti pingevaba, vahest ainult tekkis järjekord õpetaja selja taha, et kutsuda teda oma boksi selgitusi jagama. Omavahelises suhtluses kutsusid nooremad õpilased õpetajat Ninnuks, mis esialgu veidi üllatas, aga hiljem tundus täiesti loomulik.

Nädala viimase päeva hommikul oli kohal neli õpilast, hiljem lisandus kolm. Mõned puudujatest olid töödega teistest ette jõudnud, üks oli vanematega puhkusele läinud. Täielik vabakasvatus ja omasoodu kulgemine. Kui jõuad oma tööd tehtud, pole puudumine probleemiks. Nina selgitas, kuidas ta algusaastatel võttis seda isiklikult, et pole suutnud õpilasi motiveerida. Nüüd on ta aru saanud, et korraarmastus ja kohusetundlikkus tulevad kodunt kaasa. Töö ise sunnib sind korrektuure tegema, vastasel juhul ei ole sul lootust tööle saada. Igas ametis nõutakse kutsetunnistust.

Enamusel oli karkassi postid püsti saadud, paljudel ka kipsiga kaetud. Noortel tüdrukutel tuli alumine sidepuu ukse kohalt maha saagida ning käsisaag sattus ilmselt esimest korda kätte. Kui varem saeti elektrisaega hetkega pikkus parajaks, siis nüüd hakkas saag vibreerima ning kiildus kinni. Oh, milline sõnavara kena tüdruku suust vallandus. Asusin appi õiget töövõtet näitama ning saimegi kertopuu (liimpuidust karkassi materjal) läbi saetud. Selgituseks, et meil tehakse karkass saematerjalist 50 x 100 või 50 x 50 ning vaheseinte ehituseks kasutatakse peamiselt metallkarkassi.

Töökoht reede õhtul

Neiud ei saanud kuidagi aru, miks peab kipsplaadi tagused karkassid paigaldama 600 sammuga. Kuulavad Nina juttu, kui ta näitab, et siia ja siia panete tugiliistud sama sammuga. Võtsin pärast mõõdulindi ja mõõtsime tagaseinas oleva kipsplaadi laiuseks 1200 ning näitasin, et selle kinnitus on keskel, mis asubki 600 mm kaugusel. Kui taga karkassi pole, pole kuhugi kruvi kinnitada. Samas tuleb avauste lähistel paigaldada kitsamaid plaate ning neilegi on kinnituskohti vaja. Päeva lõpuks oli neile uut infot liiga palju ning Nina selgitused nurgaposti paigaldamiseks olid juba kurtidele kõrvadele. Neiud kadusid vaikselt minema ning tööriistad jäid sinna, kus nad viimast tööd tehes maha kukkunud olid. Enda järelt koristamine oli samuti liiasti nõutud, kuigi nädala lõpuks pidid töökohad puhtad olema ja tööriistad omale kohale kohvritesse pandud.

Vanemad õpilased pidasid endast mõistetavaks, et töökoht korrastatakse töö lõpuks. Jõudsin nendega arvestada ukse ja akna asukohti valmis seinas, kus karkassiposti asukohta polnud näha. Ava lahti lõikamiseni nad ei jõudnud, kuid olid humoorikad ja joonistasid uksele lingi ning aknaavasse lilled, mis näiliselt õues kasvavad. Jäime veel elust-olust viiekesi koos Ninaga vestlema ning keegi ei kiirustanud minema, kuigi tund oli läbi. Pakkusin abi, et koristame koos, kuid see töö jäeti järgmiseks nädalaks õigetele asjaosalistele. Üllatusena tundsin, et kahju oli lahkuda ning kella vaatamine ei tulnud kordagi pähe. Loodan, et Ninal avaneb võimalus kevadel meile külla tulla.