Omnia Ametikool, Uusimaa, Espoo (19. - 26.11.17)

Omnia Ametikool, Uusimaa, Espoo (19. - 26.11.17)
https://www.omnia.fi/

Teine nädal Soomes. Tegelikult sai kõik alguse just siin aasta tagasi, kui projektide koordinaator Elina Lehtikangas jõudis kiirelt tehnika valdkonna osakonnajuhatajaga kokku leppida, et järgmisel aastal võiksin uuesti tulla ja katsetada õpetaja rolli. Mis mul üle jäi, kui nõustusin ning kevadel tehtigi projekti taotlus, mis sai rahastuse.

Mona selgitab kaldega servaliistu lõikamist

Pool nädalat kulges tislerite ja teine pool ehitajate töökojas, kus õppisid töövõtteid esimese kursuse õpilased. Esimesel päeval olid Mona Olanderi õpilasteks kolm päevase õppe noort vanuses 22 - 25. Õpilastel olid käsil öökapi pealisplaadi raamimine ja spoonimine. Algselt jälgisin õpetamise protsessi ja seejärel olin abiks mõõtude kontrollimisel. Mona näitas õpilastele, kuidas saele kalle panna ning mõõdulatt seadistada. 45° all lõigatud nurgad pidid ideaalselt sobituma, et nad moodustaksid plaadi ümbrise.

Öökapi joonis ja spetsifikatsioon

Esimene õpilane lõikas liistud parajaks ja sama asus tegema teine. Paraku ei mõõtnud ta oma plaati üle ega pannud liistu pikkust selle järgi. Mona laskis nimelt eksida ega öelnud enne, kui oli näha, et vahe on sees. Alles siis taipas järgmine mõõtu uuesti seadistada. Hea, et ma ei kiirustanud õpilasele enne selgitama ülemõõtmise vajadust. Me püüame kodus liialt palju ette öelda, aga Soomes kulgeb õppimine aeglasemalt ja teadlikult vigu tehes. Aitasin noormehel selgusele jõuda, kui palju ja millisest liistu tuleb lühemaks saagida.

Kohustuslikud detailid

Millised on eelteadmised, said selgeks, kui avastasin teise õpetaja rühmast eestlase, kes jagas lahkelt teavet õppetöö kohta. Mulle oli üllatuseks, et nad ei tunne eriti materjaliõpetust. Puidu kõverused ja see et puit elab, olid teada. Kummutasin koheselt müüdi puidu elusolekust – puit reageerib õhuniiskusele ja see tekitab tunde nagu oleks tegu elus materjaliga. Teooria tunnid on nädalas kord, kus põhirõhk AutoCad ja 3D joonestamisel. Käsitsi on tehtud vaid eskiise ja oluliseks peetakse joonise lugemise oskust. Tehnoloogiline kaart antakse ette ja kohe asutakse masinatega puitu töötlema. Kes väga soovib käsitsi töötlemist harjutada, neid juhendab õpetaja lisaks. Tööohutust õpetatakse seadmete kõrval. Ettevõtte praktikale minek toimub kolmeks kuuks peale uut aastat. Otsisin erinevaid puitklotse ja näitasin, millised on puidu kolm põhilõiget ning sellest tekkivad erinevaid ´´mustreid´´.

Spoonimustrite sobitamine

Teave mustrite kohta läks käiku öökapi pealistamisel spooniga. Õpilased pidid spoonikihid parajaks lõikama ja neist mustri kujundama. Neiud olid iseteadvad ning panid koheselt malts- ja lülipuidu vaheldumisi. Tekkisid tugevad kontrastid – heledad triibud vaheldumisi tumedatega, mis ei olnud nägusad väikesel pinnal. Näitasin noormehele, et proovi erinevates suundades ja siis otsusta, kumb variant on ilusam. Eriti kole on, kui tangensiaalis olevad loogad keerad vastakuti. Tulemuseks oli see, et esialgu alapoolele mõeldud spoon läks pealispinnale, kuigi oli kitsamatest ribadest kokku liimitud.
Mona on õhtuse grupi õpetaja, kuid esmaspäeval oli ta väikese grupi abiõpetaja, sest õhtustel on sel päeval teooria. Päeva lõpuks võeti mind kaasa osakonna koosolekule, kus arutleti messibokside ehitust ja elektripaigaldust. Minult küsiti, kas meil toimub samamoodi õpe? Selgitasin, et praktilisele tööle jõuavad esimese kursuse õpilased alles 10 - 15 nädala pärast. Nad ei saand sellest hästi aru ja uurisid, kui palju selleks ajaks on gruppi õpilasi veel alles jäänud. Digivahendite kasutamist praktilises töös pole eriti vaja ning Kahooti peeti lastemänguks.

Järgmine kord olin õhtul kohal (14.00 – 19.00) ning õpilased lisandusid tundi jooksvalt. Monal oli omakorda abiks abiõpetaja. Grupi suuruseks oli sel õhtul 18 inimest. Kuigi mõlemad grupid alustasid õppetööd samal ajal, olid neil kohustuslikud tööd tehtud ning kõigil oli käsil isikliku mööblieseme valmistamine.

Peatselt saabus Elina ning küsis infot Tiksoja Puidugrupi kohta. Kaks nende õpilast tulevad uuel aastal Eestisse praktikale. Andsin ülevaate ees ootavast ja näitasin meestele ettevõtte seadmepargist pilte. Elevust tekitasid valged robotid.

Õhtuse grupi õpilaste vanus võis olla vahemikus 22 – 60 aastat. Palju omavahelist juttu kõlas vene keeles. Kõikide motivatsioon oli ülikõrge. Kui kiitsin kellegi töö põnevat lahendust ja kaunist disaini, vastasid kõik ´´kiitos´´ (tänan) ja olid seejuures siirad ning rõõmsad. Õpetaja ülesandeks oli pigem kohal olla, et aidata detailide ühendamisel kinni hoida, kui õpetada. Olin samuti abiks detailide toestamisel, lihvimisel ja mõõtmisel.

Ühe viilungiga kapi uste õhemaks lihvimisel juhtus see, et külje servad jäid lihvmasinas paksemaks ja keskmine koht õhemaks. Mees vaatab ja imestab, miks see nii on. Sain selgitada, et servadele ei mõjunud raskust ja need tõusid ülespoole ning lihvpaber ei ulatunud vajaliku sügavuseni. Järgnes käsitsi servade õhemaks lihvimine.

Ümar riiul rõõmsa omanikuga

Huvitav oli kuulda lugusid, miks nad just selliseid esemeid valmistavad. Viiburist pärit noormees selgitas, kuidas ta ümara kuju riiulile vormis. Mõnes servas olid okste augud. Soovitasin neid pahteldada. Hiljem nägin, et ta oli pahtlit ohtralt kasutanud ning lubas ülejäägid maha lihvida.

Aeg kulges kiiresti ning need, kes mingi tööprotsessi valmis sai, läksid koju. Järjekordselt tekkis tahtmine olla sellises keskkonnas õpetaja. Ainus, millega tuleks harjuda, on töötempo aeglus ja kulgemine läbi vigadest õppimise. Ja milliseid materjale saab kasutada – saar, tamm, kask, lisaks tüüpilised plaadid nagu PLP, MDF ja PKP! Õpilased saavad kõik oma tööd materjali hinnaga endale.

Ehituse poolel oli õpilaskond multikultuurne ja vanust põhikooli lõpust neljakümnendate keskpaigani. Motivatsioon ja töösse suhtumine seinast seina. Tööoperatsioonid samuti väga erinevad – puitrakised,betooni valamine, sarruse painutamine, müüri ladumine plokkidest või tellistest, krohvimine ja plaatimistööd. Grupis on kokku 20 õpilast, karismaatiline õpetaja Markku Narinen ja abiõpetaja Ari Huttunen. Esimene aasta taas kooli praktikabaasis, teine kooli väikemaja ehitusel ja kolmas ettevõtte ehitusobjektil. Mõni õpilane võib kursuse läbi teha kahe aastaga, kui käib kohal ja on suurema õppimisvõimega.

Markku selgitab vuukimise põhitõdesid

Imestasin, kuidas Markku kerge huumoriga õpetust jagas, jõudes sujuvalt kõigi õpilasteni. Päeva lõpus oli kõige raskem osa panna õpilasi enda järelt töökohta koristama. Paljud kadusid märkamatult, jättes platsi laokile. Vanemate õppijatega seda probleemi polnud ning nemad said aru, et kvaliteedist sõltub tulevane töötasu.

Müüri ladumine suunanööridega

Kuna ma olen vaid teooriat ehituspuuseppadele õpetanud, keskendusin saalongeid ehitavate noormeeste töö jälgimisele. Koheselt sai selgeks, et kordades ülemõõtmine ei ole veel harjumuspäraseks saanud. Mõõtsime ja jälle mõõtsime nii laiust kui pikkust, kui järgmine nurk oli kinnitatud. Kontroll seisnes ka diagonaalide kordusmõõtmises.

Samal ajal, kui õpilaste aeg kulges pikalt, sest mõtlemine vajas aega, püüdsin ise vahepeal meelde jätta Markku õpetussõnu plaatide vuukimisel ja seinte krohvimisel. Kes teab, millal võib enda maakodu ehitusel vaja minna.

Siin koolis oldi hästi ette valmistutud minu tulekuks ning mingeid üleliigseid majaga tutvumisüritusi polnud. Sain keskenduda tundi sisse elamisele ja ise otsustada, kus ja kellega ma tööd teen. Soomlased on sõbralikud ja abivalmid ning mingit võõristust ei tundnud ma kordagi.

Valmis rakis betooni ootel

Millised ideed tekkisid? Materiaalsete resursside olemasolul muudaksin tislerite õppekava veel praktilisemaks. Enamus teooria tunde toimuksid paralleelselt praktilise tööga. Käsitsi joonestamine võiks suuremas osas ajaloo prügikasti minna. Oluline on jooniste lugemise ja eskiisi visandamise oskus. AutoCadi lühikursus, mis on praegu valikaine, peaks olema suuremas mahus põhiaine ja sellele lisanduks 3D joonestamine.

Luksia Ametikool Nummelas, Lääne-Uusimaa (13.11. – 17.11.17)

Luksia Ametikool Nummelas, Lääne-Uusimaa (13.11. – 17.11.17)

https://www.luksia.fi/  

Kolmas kord Luksia Ametikoolis tundub kui külaskäik sõprade juurde. Siiski avastad igal aastal midagi uut. Seekordse õpirände ülesanne on tavapärasest erinev – olla ise õpetaja rollis. Soome kutseõpe erineb palju meie õppesüsteemist. Valdav on praktiline töö koolis ja praktika ettevõtetes. Teooria tundide osakaal on minimaalne ning nendeks on peamiselt matemaatika, kultuur, meedia, sotsiaalained ja keeled. Ühe valikainena on õpilastel võimalus õppida ka eesti keelt. 

Kool algab Soomes augusti teisel dekaadil ja lõpeb mai lõpus. Lisaks kahenädalasele talvepuhkusele on nädalane sügis- ja talvine suusapuhkus. Õpetajatel on samal ajal ametlik puhkus. Puhkust kokku kolm kuud - pole paha. Normtundide arv praktilises töös on 980 tundi ning mingeid lisaülesandeid pole. Palka ei taha mainida, see teeb kurvaks. Kutseõpetajatelt nõutakse minimaalselt rakenduslikku kõrgharidust ja erialase töö kogemust.

Kuigi eelnevalt oli projekti koordinaatorile esitatud soov olla koos kohaliku õpetajaga tunnis, et ka mina saaksin õpetussõnu jagada, oli meile koostatud ikkagi traditsiooniline kooli tutvustuse kava. Olime Tartust tulnud nelja õpilase ja neid saatva õpetajaga. Meie õpilaste välispraktika toimub traditsiooniliselt mitmeid aastaid Luksia õpilaste ehitatavates individuaalmajades.

Nina jagab õpilastele selgitusi

Esimest tutvustust kooliga juhtis ehituse õpetaja Kauko Olander, kes kahjuks ei osanud kuigi palju inglise keelt ning olime Andreasega õpilastele tõlgid. Siseehituse praktilise töö klassis sattusime kokku Nina Leinoga, kes tutvustas inglise keeles oma õppegrupi tööd. Siseseinte karkassi ehitus ja jooniste lugemine oli just see, kus tundus, et võin sõna sekka öelda. 

Rääkisin oma soovist Ninale ja ta nõustus järgnevatel päevadel mind oma tundi võtma. Kui seda võimalust poleks olnud, oleksin pidanud sõna otseses mõttes pressima ehitusobjektile. Ehitusobjektil teadsid kõik õpilased oma tööülesandeid ning õpetajad olid pigem ülevaataja rollis. Mõlemas grupis kohtasime ühte eesti õpilast. 

Projekti koordinaatorit me sel päeval ei näinud ning olude sunnil organiseerisin uue programmi. Saatsime järgmisel päeval meile ette nähtud inglise keele tundi oma õpilased, sest muidu oleksid nad tegevusetuks jäänud. Sain hiljem koordinaatorilt õpetajalikult manitseda muudatuste eest, kuigi tegelikult silusin lünki tema töös.

Et aru saada grupi protsessidest ja õppetöö kulgemisest, tulebki mitu päeva ise selle keskel olla. Lühitutvustused ja korraks tunni jälgimine ei anna täielikku ülevaadet. Nina õpetab esimese aasta kursust. Õpilased oskavad aasta lõpuks ehitada siseruumi karkassi, kipsplaadiga seinu, põrandat, paigaldada uksi, aknaid, liiste, pahteldada, värvida ja tapeetida. Esmaspäeva hommikul on neli tundi erialast teooriat (jooniste lugemine, AutoCad, 3D, põhiteadmised ehitusest) ja pärastlõunal valikaine. Ülejäänud nädalapäevad kulgevad praktilist tööd tehes.

Vannitoa kujundus

Antud eriala ei ole ainult ehitamine, vaid ka siseruumide kujundamine ning loominguliste kunstitundide ning klienditeeninduse osakaal on teisel ja kolmandal õppeaastal suur. Kõigele lisaks peavad nad kolmandal aastal pakkuma kliendile sisekujunduse projekte ning neid ka reaalselt teostama. Õpilased on erinevas vanuses – põhikoolist tulnud ja vanemad inimesed, kes on otsustanud uue elukutse omandada. 

Kui meil algab õpe teooriaga ja praktilisele tööle saadakse kõige varem 10 nädala pärast, siis neil algab päris töö minimaalse teoreetilise teabega. Teadmised saadakse töö käigus ning igavaid teooria tunde, kus puudub reaalne kokkupuude ehitusega, pole. Märtsi keskpaigast kuni mai lõpuni peavad õppijad ise tõendama komisjonile, mida oskavad. Seni on võimalus õpetajalt kõike küsida ja harjutada. Grupis on 15 õpilast ning nad töötavad paaris oma isiklikku minihoonet ehitades. Tööpäev kestab kaheksast neljani õhtul, reedel kolmeni. Kell kümme on kohvipaus koridoris olevas kööginurgas, kus on kolm pikka lauda. Õpilased ja õpetaja on nagu üks suur pere laua ümber. Kella üheteistkümne paiku minnakse sööma. Ei mingit käsku, et nüüd on vaheaeg ja sel kellaajal alustame taas. Kõik kulgevad omas tempos.

Esimesel päeva hommikul jälgisin õpetaja ja õpilaste koostööd. Õpetaja ei käi õpetamas, vaid õpilased tulevad ja küsivad, kui ei suuda ise projektilt mõõte välja lugeda või ei tea täpselt, milline on järgnev tööoperatsioon. Mingit ajalist survet ega päevaplaani pole. Igaüks töötab omas tempos, aga kõik teavad, et märtsi keskel peavad hakkama sama tööd juhendamiseta tegema ja komisjonile oskusi tõendama. Päevikusse märgitakse iga õppija kohta eraldi, mis oskused ta antud nädalal omandas. Õpetajal on olemas täielik ülevaade õpilase eelnevast haridusteest koos tunnistuste ja hinnetega. Selle alusel saab ta individuaalselt tähelepanu pöörata neile, kes seda enam vajavad ning ka töö käigus saab õpilaste suutlikkus selgeks. Meil on eelnev hariduse taust nähtav vaid kursusejuhatajale ja tugikeskuse töötajatele.

Marko toestab karkassi

Grupis on Soomes alaliselt elav eesti noormees, kes selgitas, mida nad eelnevalt teavad ja mis on töö käigus neile uus. Kuigi veidi jooniste lugemist oli õpitud, vajasid kõik mõõtude arvestamisel õpetaja abi. Püüdsin siis ka mõõte lugeda ja selgitada, aga varsti ilmnes üks erisus nende maha märkimisel. Kui meil käib moodulmõõt karkassiposti välisest küljest järgmise välisküljeni, siis nemad tegid märgid posti keskkohale. Ja nii ma siis jagasin esimene kord valeinfot, mis andis veaks 33 mm.

Nina, Aita ja Marko

Edasi jälgisin, mis erisusi veel võib tulla ning küsitlesin õpilasi, miks nad nii teevad. Olen kodus harjunud õpilasi pommitama küsimustega ``miks?`` ja ``milleks?``, aga neile oli see midagi uut. Ilmselt oskavad nad sellistele küsimustele vastata alles siis, kui tööprotsessidega on suurem kogemus saadud ja läbi eksimuste on jõutud ´´miksini´´. Kuna meil on algselt teooria, siis selgitangi koheselt, mis juhtub, kui nii teed või kui ei tee. Soomes õpitakse süvendatult teooriat alles teisel aastal.

Järgmisena proovisin õpilasel aidata selgusele jõuda, miks tema väljalõigatud kipsplaat ei mahu eelneva plaadi ja nurga vahele. Mõõtsime seina avause ja plaadi laiust. Selgus, et ta oli üksinda lõiganud kipsplaati mõõtu ja joonlaud oli paigast nihkunud. Tulemuseks keskkohas kumerus väljapoole ja ühest otsast kitsam plaat. Keskkoht sai maha hööveldatud ja plaat mahtus kenasti nurka. Aga nüüd uus erinevus meie ja soomlaste õppes. Kui meil oleks 0,7 cm vahe pahtliga täidetud, siis siin nõudis õpetaja uue plaadi väljalõikamist. Põhjenduseks see, et õpilane peab suutma sirgelt pikka plaati lõigata ja plaat peab seinas korrektne olema. Materjalide puudust pole ja korduva harjutuse võimalus on garanteeritud. Siis vaatasime üle, kas kõik kruvid on lõpuni keeratud. Leidsime kaks pinnast väljaulatuvat kruvi. Miks need seinaga tasapinnas peaksid olema, õpilane öelda ei osanud. Tal puudus kokkupuude tapeetimisega ning teooriat pole veel õppinud. Nina tõi pahtlilabida ja demonstreeris kiirelt, kas kruvid kriibivad selle all.

Imetlesin Nina kannatlikkust kõigile pikalt ja põhjalikult selgitusi jagada. Õhkkond oli täiesti pingevaba, vahest ainult tekkis järjekord õpetaja selja taha, et kutsuda teda oma boksi selgitusi jagama. Omavahelises suhtluses kutsusid nooremad õpilased õpetajat Ninnuks, mis esialgu veidi üllatas, aga hiljem tundus täiesti loomulik.

Nädala viimase päeva hommikul oli kohal neli õpilast, hiljem lisandus kolm. Mõned puudujatest olid töödega teistest ette jõudnud, üks oli vanematega puhkusele läinud. Täielik vabakasvatus ja omasoodu kulgemine. Kui jõuad oma tööd tehtud, pole puudumine probleemiks. Nina selgitas, kuidas ta algusaastatel võttis seda isiklikult, et pole suutnud õpilasi motiveerida. Nüüd on ta aru saanud, et korraarmastus ja kohusetundlikkus tulevad kodunt kaasa. Töö ise sunnib sind korrektuure tegema, vastasel juhul ei ole sul lootust tööle saada. Igas ametis nõutakse kutsetunnistust.

Enamusel oli karkassi postid püsti saadud, paljudel ka kipsiga kaetud. Noortel tüdrukutel tuli alumine sidepuu ukse kohalt maha saagida ning käsisaag sattus ilmselt esimest korda kätte. Kui varem saeti elektrisaega hetkega pikkus parajaks, siis nüüd hakkas saag vibreerima ning kiildus kinni. Oh, milline sõnavara kena tüdruku suust vallandus. Asusin appi õiget töövõtet näitama ning saimegi kertopuu (liimpuidust karkassi materjal) läbi saetud. Selgituseks, et meil tehakse karkass saematerjalist 50 x 100 või 50 x 50 ning vaheseinte ehituseks kasutatakse peamiselt metallkarkassi.

Töökoht reede õhtul

Neiud ei saanud kuidagi aru, miks peab kipsplaadi tagused karkassid paigaldama 600 sammuga. Kuulavad Nina juttu, kui ta näitab, et siia ja siia panete tugiliistud sama sammuga. Võtsin pärast mõõdulindi ja mõõtsime tagaseinas oleva kipsplaadi laiuseks 1200 ning näitasin, et selle kinnitus on keskel, mis asubki 600 mm kaugusel. Kui taga karkassi pole, pole kuhugi kruvi kinnitada. Samas tuleb avauste lähistel paigaldada kitsamaid plaate ning neilegi on kinnituskohti vaja. Päeva lõpuks oli neile uut infot liiga palju ning Nina selgitused nurgaposti paigaldamiseks olid juba kurtidele kõrvadele. Neiud kadusid vaikselt minema ning tööriistad jäid sinna, kus nad viimast tööd tehes maha kukkunud olid. Enda järelt koristamine oli samuti liiasti nõutud, kuigi nädala lõpuks pidid töökohad puhtad olema ja tööriistad omale kohale kohvritesse pandud.

Vanemad õpilased pidasid endast mõistetavaks, et töökoht korrastatakse töö lõpuks. Jõudsin nendega arvestada ukse ja akna asukohti valmis seinas, kus karkassiposti asukohta polnud näha. Ava lahti lõikamiseni nad ei jõudnud, kuid olid humoorikad ja joonistasid uksele lingi ning aknaavasse lilled, mis näiliselt õues kasvavad. Jäime veel elust-olust viiekesi koos Ninaga vestlema ning keegi ei kiirustanud minema, kuigi tund oli läbi. Pakkusin abi, et koristame koos, kuid see töö jäeti järgmiseks nädalaks õigetele asjaosalistele. Üllatusena tundsin, et kahju oli lahkuda ning kella vaatamine ei tulnud kordagi pähe. Loodan, et Ninal avaneb võimalus kevadel meile külla tulla.