Hyria Ametikool (27.11. - 02.11.2017)

Hyria Ametikool (27.11. - 02.11.2017)

https://www.hyria.fi/

Kolmas kool ja viimane nädal. Olen selle kooliga eelmisel aastal ühe päeva jooksul põgusalt tutvunud, kui peamine eesmärk oli osakondade sisese projekti tööga tutvumine. Seekord siis põhjalikum tutvus ehituse- ja puiduvaldkonna õppe korraldusega ja loomulikult saada tundidesse, kus avaneb võimalus õpilasi juhendada. Samal ajal saabusid osakonna tööga tutvuma Saksamaalt Haspeli Ametikoolist kolm õpetajat. Programm oli loomulikult tehtud nende järgi ning pidin taas vaatama, kuhu tundidesse saan eraldi minna.

Esimesel päeval olime kõik koos ning Tanja Korteharju ja Jarmo Tikka andsid põhjaliku ülevaate õppetöö korraldusest ning muutustest, mis järgmisel õppeaastal ootab ees Soome kutsekoole. Eelnevates koolides teati, et muutused on tulemas, aga mis täpselt juhtub, seda vaid oletati. Uuendused toovad kaasa erialade, töökohtade ja puhkuse vähenemise. Praegu on Soomes võimalik valida 300 eriala vahel, aga edaspidi jääb vaid 160. Kui on väikesed õpperühmad, lõpetatakse selle eriala õpetamine. Hyrias kaob sügisest tislerite eriala. Palgad on selles valdkonnas madalaimad ning noored ei näe seal oma tulevikku. Probleem sama, mis meilgi - tööandjad vajavad töötajaid, aga palka ei taha maksta. Mööbel on kallim kui Eestis ja teadagi, et suurem osa on imporditud. Eestis tehakse näiteks palju pehmet mööblit Asko, Masku ja Sotka kaubakettidele.

Ühises vestlusringis suhtleisid soomlased ja sakslased inglise keeles. Minuga räägiti soome keeles ja mina omakorda sakslastega saksa keeles. Nalja sai palju, kui aeg-ajalt soomlased hakkasid minuga rääkima inglise keeles, mina sakslastega soome ja soomlastega saksa keeles. Seda juhtub, kui hetkega pead teisele keelele ümbrer häälestuma ja emakeelt ei saa üldse kasutada. Mitmel korral palusid soomlased tõlkida mõisteid, mida nad inglise keeles ei teadnud, saksa keelde. Ime kombel ma teadsingi neid sõnu. Teisel nädalal tabasin end mitmeid kordi mõtlemas soome keeles ja nüüd oli see saanud tavaliseks.

Erinevad värvimistehnikad

Teisipäeva hommikul tutvustasid Nina Parkkinen ja Pekko Halonen meile ehitusviimistlejate ja dekoreerijate erialasid. Sattusime Päivi Kalavaineni tundi, kus värviti uksi. Päivi rääkis suurepäraselt saksa keelt ning tutvustas meile, kuidas erinevaid värvikihte pinnale kanda. Seejärel suundusid sakslased matemaatika tundidesse ja Pekko viis mind viimistlejate tööpaika, kus õpilaste ülesandeks oli värskendada värviga korrusmaja trepikodasid.

Trepi käsipuude ja põranda katmine enne värvimistöid 

Tavaliselt pidid õpilased olem paari kaupa erinevates kohtades, kuid see objekt võimaldas kõigil 12-l koos olla. Õpetaja rääkis, et ta sõidabki mitme objekti vahet, vaatab tehtud tööd üle ja peamiselt varustab õpilasi materjalidega. Õpilased olid teisel kursusel ega vajanud suurt juhendamist. Käisime koridorid ülalt alla läbi ning vaatasime, mida tehti. Igal korrusel oli paar õppurit ja rohkem polekski mahtunud. Tööjärjed olid samuti eri faasides. Keerdtreppidele oli keeruline paberkatteid teipida. Üks neiu rebis trepil teibi lühikesi jupikesi. Kui soovitasin pikema koheselt paika panna, jäi ta veidi mõtlema. Hakkasin juba harjuma, et töö ei ole jänes, kes eest jookseb ja seda tuleb rahulikult teha ning mitte kiirustada. Seintele oli mitmesse kohta musti jooni jäänud ning pesulappe polnud. Suundusime pesemisvahendeid ja värvilisa tooma ning õpilased jäid rahulikult oma tööd tegema. Kooli juurde jõudes otsustasin, et ma ei lähe tagasi ning palusin Ninalt luba tema karkassi ehituse tundi jääda.

Tulevaste tubade boksid

Tegemist oli sama erialaga, mille tundides olin Nummelas ja õpetajakski taas Nina. Erinevuseks vaid, et toa karkass ehitati väljast vineeriga ning ruum sisustati reaalselt minimööbliga. Ruumi paigaldati hiljem elektrikuks õppijate poolt elektrijuhtmed valgustitele. Seega oli tarvis pisikukarpide avad välis- ja siseseina teha. Grupis olid peamiselt neiud. Tööd tehti kolmekesi. Õpetaja rääkis, et nad on meelsamini ehitusel kui õmbluse tundides. Vaatasin seinalt joonist, kus olid vaid välismõõdud. Ühe grupi neiud mõtisklesid ega teadnud, mida edasi teha. Küsisin, kus neil joonis on, sealt peaks ju selguma, mida teha. Joonis oli kodus. Õpetaja palus selle järgmisel päeval kaasa võtta. Seejärel üritasin teada saada, mida tuleks veel teha, enne kui lambi saaks lakke riputada. Selgus, et lage oleks vaja. Igatahes polnud neil tahtmist uue tööga algust teha ja õpetaja lubas neil koju minna!

Selline näeb välja sisustatud tuba

Suundusin järgmise grupi juurde, kus lõigati vineerplaati parajaks ja raspeldati pistikupesa augu servi, mis olid sakilisted. Arvasin, et puhtama pinna saaks tikksaega, kuid nad nüsisid servi innukalt edasi. Seejärel suunduti plaati paigaldama. Esimene kord ei sobinud ja tuli uuesti lõigata. Imestasin, et nad polnud korralikult mõõtnud. Lisaks tuleb paigaldamise suund pliiatsiga peale märkida. Lõpuks sai plaat ümberkeeramisega seina. Järjekordne näide, kus õpetaja ei ütle kuigi palju ette. Õpilased jõuavad tulemuseni katsetades, sest aega neil töö tegemiseks jagub. Ilmselt tuleb see teooria vähesuse arvelt. Tundsin taas, et seda eriala võiks meilgi õpetada.

Päeva lõpus saabus tislerite õpetaja Juha Kanniainen, kes oli rõõmus eestlast kohates. Juha on korduvalt Tartus käinud, kui tema nainet ülikoolis õppis. Saime jutule, et tulen järgmisel neljapäeval, kui teised kuulavad õpilaskooperatiivist ettekannet, tema tundi. Järgmisel päeval selgitasin korraldajatele, et ei osale loengus ja nad olid isegi meeldivalt üllatunud, kuidas ma suutsin nii sujuvalt programmi ümber korraldada.

Imelises nutimaailmas

Tislerite õpperuumid asusid teises linnas rendipinnal. Kohale jõudes selgus, et rühmas on vaid kuus õpilast, kellest enamusel pole motivatsiooni. Vaid üks neist tundis tõsist huvi puutöö vastu ning oli käinud võistlustel. Mais tulevad soome meistrivõistlused, kust võitjad lähevad Budapesti Euroskillsile. Juha tutvustas nende noore meistri kodulehte, tehtud tööde jooniseid ning leidis nime, kellega võiks kokku leppida külalisvõistlejana osavõttu osas. Õpilastel olid mõned tööd pooleli ning vaatasime koos, mida edasi teha.

Tisleri õpilased oskavad käsitleda CNC pinki ning jooniselt tuli ühe ehitusdetaili faaside lõike andmed sisestada. Noormehel oli raskusi eskiisist arusaamisega. Sain veidi abiks olla joonise lugemisel ja detaili lõikekohtadele osutamisega. Õpilased teevad samuti tellimus- ja parandustöid. Õpilane pakkis kilesse kappi, aga jättis pealispinna lahti ja see sai pärast väikese kriimustuse autosse tõstes. Naljakas oli see, et tellija (mees) ei osanud suuremat kappi diagonaalis tõsta ja pidin appi minema. Tugevust pole vaja, nipid on olulised. Lahkudes olime mõlemad veidi kurvad, et üks etapp kooli tisleriõppe ajaloos saab läbi.

Väikemaja ehitus

Järgmistesse päevadesse mahtusid täiskasvanute palkmaja ehituse õppega tutvumine ning väikemaja ehitusel käik, kus olid teise kursuse õpilased ametis. Soomes on tavaine, et kool ostab ehituskrundi, ehitab maja valmis ja seejärel müüb selle kliendile. Saadud raha katab materjalide ostud ja palgad. Mõlemad objektid olid õhtul prožektoritega valgustatud ning tundus, et valgust oli võrreldes sombuse päeavase ajaga enamgi. Rääkisin palkmaja ehitajatele, et Räpinas toimuvad mais palkmaja ehitajate rahvusvahelised meistrivõistlused, mida mõned soovisid vaatama tulla. Lubasin meile toimumisaja kohta infot saata.

Esimest korda õnnestus viibida Soomes puidutöötlemisettevõttes, kus tehti ehitustele uksi ja aknaid. Ettevõttes oli praktikal üks kolmanda kursuse tisleri õpilane, kes tegeles viimistlustöödega. Ka seal polnud kellelgi eriliselt kiiret. Kohustuslikud kohvipausid ja rahulik tempo, mida meil naljalt kusagil ei näe. Siin tahaks küsida, kuidas on neil võimalik töötajatele enam palka maksta? Meil heidetakse ette madalat tootlikkust, mis ei võimalda palgakasvu, samas ettevõtetes käies näen vaid kiiret töötempot.

Viimane päev Riihimäel algas külaliskoolide esitlustega esimese kursuse ehitusõpilastele. Meie kooli tutvustavad slaidid olid inglise keeles ja selgitasin veidi soome keeles juurde, mis tekitas õpilastes elevust. Kui lõpuks soovisin neile saabuva vabariigi 100 aasta juubeliks palju õnne, järgnes sellele aplaus. Edasi suundusime sama rühma teooria tundi. Grupis oli taas eesti noormees, kes oli eelnevalt soome keele kursustel käinud. Ta sai aru, et seal ei õpi peale inglise keele midagi ning kooli õppekeskkonnas omandab keele kiiremini. Ta oli rühma arvatud katseajaga, mil selgub, kas keeletase on piisav edasiõppeks. Õpetaja arvas, et ta saab jätkata. Ise oli ta väga motiveeritud ning ütles, et Eestis oli ta kehv õpilane, siin aga üks paremaid. Vahepeal, kui õpetaja sakslastele saksa keeles selgitas, kasutasin juhust ning uurisin, kas minu kõrval olijad teavad moodulsüsteemist ja avade lisamõõtude vajalikkusest. Jõudsime veel läbi arutada puidu ehituse eripärad, millega peab arvestama karkassi ehitusel.

Uurime sakslastega eesti noormehe koolikoti sisu

Lõpetuseks kostitati meid pidulike pikkujoulu roogadega õpperestoranis ja oligi aeg hüvasti jätta. Ka siin leidus neid, kes soovisid meie kooli külastada ning jään huviga ootama, kui palju külalisi kevadel meie osakonda saabub.

Omnia Ametikool, Uusimaa, Espoo (19. - 26.11.17)

Omnia Ametikool, Uusimaa, Espoo (19. - 26.11.17)
https://www.omnia.fi/

Teine nädal Soomes. Tegelikult sai kõik alguse just siin aasta tagasi, kui projektide koordinaator Elina Lehtikangas jõudis kiirelt tehnika valdkonna osakonnajuhatajaga kokku leppida, et järgmisel aastal võiksin uuesti tulla ja katsetada õpetaja rolli. Mis mul üle jäi, kui nõustusin ning kevadel tehtigi projekti taotlus, mis sai rahastuse.

Mona selgitab kaldega servaliistu lõikamist

Pool nädalat kulges tislerite ja teine pool ehitajate töökojas, kus õppisid töövõtteid esimese kursuse õpilased. Esimesel päeval olid Mona Olanderi õpilasteks kolm päevase õppe noort vanuses 22 - 25. Õpilastel olid käsil öökapi pealisplaadi raamimine ja spoonimine. Algselt jälgisin õpetamise protsessi ja seejärel olin abiks mõõtude kontrollimisel. Mona näitas õpilastele, kuidas saele kalle panna ning mõõdulatt seadistada. 45° all lõigatud nurgad pidid ideaalselt sobituma, et nad moodustaksid plaadi ümbrise.

Öökapi joonis ja spetsifikatsioon

Esimene õpilane lõikas liistud parajaks ja sama asus tegema teine. Paraku ei mõõtnud ta oma plaati üle ega pannud liistu pikkust selle järgi. Mona laskis nimelt eksida ega öelnud enne, kui oli näha, et vahe on sees. Alles siis taipas järgmine mõõtu uuesti seadistada. Hea, et ma ei kiirustanud õpilasele enne selgitama ülemõõtmise vajadust. Me püüame kodus liialt palju ette öelda, aga Soomes kulgeb õppimine aeglasemalt ja teadlikult vigu tehes. Aitasin noormehel selgusele jõuda, kui palju ja millisest liistu tuleb lühemaks saagida.

Kohustuslikud detailid

Millised on eelteadmised, said selgeks, kui avastasin teise õpetaja rühmast eestlase, kes jagas lahkelt teavet õppetöö kohta. Mulle oli üllatuseks, et nad ei tunne eriti materjaliõpetust. Puidu kõverused ja see et puit elab, olid teada. Kummutasin koheselt müüdi puidu elusolekust – puit reageerib õhuniiskusele ja see tekitab tunde nagu oleks tegu elus materjaliga. Teooria tunnid on nädalas kord, kus põhirõhk AutoCad ja 3D joonestamisel. Käsitsi on tehtud vaid eskiise ja oluliseks peetakse joonise lugemise oskust. Tehnoloogiline kaart antakse ette ja kohe asutakse masinatega puitu töötlema. Kes väga soovib käsitsi töötlemist harjutada, neid juhendab õpetaja lisaks. Tööohutust õpetatakse seadmete kõrval. Ettevõtte praktikale minek toimub kolmeks kuuks peale uut aastat. Otsisin erinevaid puitklotse ja näitasin, millised on puidu kolm põhilõiget ning sellest tekkivad erinevaid ´´mustreid´´.

Spoonimustrite sobitamine

Teave mustrite kohta läks käiku öökapi pealistamisel spooniga. Õpilased pidid spoonikihid parajaks lõikama ja neist mustri kujundama. Neiud olid iseteadvad ning panid koheselt malts- ja lülipuidu vaheldumisi. Tekkisid tugevad kontrastid – heledad triibud vaheldumisi tumedatega, mis ei olnud nägusad väikesel pinnal. Näitasin noormehele, et proovi erinevates suundades ja siis otsusta, kumb variant on ilusam. Eriti kole on, kui tangensiaalis olevad loogad keerad vastakuti. Tulemuseks oli see, et esialgu alapoolele mõeldud spoon läks pealispinnale, kuigi oli kitsamatest ribadest kokku liimitud.
Mona on õhtuse grupi õpetaja, kuid esmaspäeval oli ta väikese grupi abiõpetaja, sest õhtustel on sel päeval teooria. Päeva lõpuks võeti mind kaasa osakonna koosolekule, kus arutleti messibokside ehitust ja elektripaigaldust. Minult küsiti, kas meil toimub samamoodi õpe? Selgitasin, et praktilisele tööle jõuavad esimese kursuse õpilased alles 10 - 15 nädala pärast. Nad ei saand sellest hästi aru ja uurisid, kui palju selleks ajaks on gruppi õpilasi veel alles jäänud. Digivahendite kasutamist praktilises töös pole eriti vaja ning Kahooti peeti lastemänguks.

Järgmine kord olin õhtul kohal (14.00 – 19.00) ning õpilased lisandusid tundi jooksvalt. Monal oli omakorda abiks abiõpetaja. Grupi suuruseks oli sel õhtul 18 inimest. Kuigi mõlemad grupid alustasid õppetööd samal ajal, olid neil kohustuslikud tööd tehtud ning kõigil oli käsil isikliku mööblieseme valmistamine.

Peatselt saabus Elina ning küsis infot Tiksoja Puidugrupi kohta. Kaks nende õpilast tulevad uuel aastal Eestisse praktikale. Andsin ülevaate ees ootavast ja näitasin meestele ettevõtte seadmepargist pilte. Elevust tekitasid valged robotid.

Õhtuse grupi õpilaste vanus võis olla vahemikus 22 – 60 aastat. Palju omavahelist juttu kõlas vene keeles. Kõikide motivatsioon oli ülikõrge. Kui kiitsin kellegi töö põnevat lahendust ja kaunist disaini, vastasid kõik ´´kiitos´´ (tänan) ja olid seejuures siirad ning rõõmsad. Õpetaja ülesandeks oli pigem kohal olla, et aidata detailide ühendamisel kinni hoida, kui õpetada. Olin samuti abiks detailide toestamisel, lihvimisel ja mõõtmisel.

Ühe viilungiga kapi uste õhemaks lihvimisel juhtus see, et külje servad jäid lihvmasinas paksemaks ja keskmine koht õhemaks. Mees vaatab ja imestab, miks see nii on. Sain selgitada, et servadele ei mõjunud raskust ja need tõusid ülespoole ning lihvpaber ei ulatunud vajaliku sügavuseni. Järgnes käsitsi servade õhemaks lihvimine.

Ümar riiul rõõmsa omanikuga

Huvitav oli kuulda lugusid, miks nad just selliseid esemeid valmistavad. Viiburist pärit noormees selgitas, kuidas ta ümara kuju riiulile vormis. Mõnes servas olid okste augud. Soovitasin neid pahteldada. Hiljem nägin, et ta oli pahtlit ohtralt kasutanud ning lubas ülejäägid maha lihvida.

Aeg kulges kiiresti ning need, kes mingi tööprotsessi valmis sai, läksid koju. Järjekordselt tekkis tahtmine olla sellises keskkonnas õpetaja. Ainus, millega tuleks harjuda, on töötempo aeglus ja kulgemine läbi vigadest õppimise. Ja milliseid materjale saab kasutada – saar, tamm, kask, lisaks tüüpilised plaadid nagu PLP, MDF ja PKP! Õpilased saavad kõik oma tööd materjali hinnaga endale.

Ehituse poolel oli õpilaskond multikultuurne ja vanust põhikooli lõpust neljakümnendate keskpaigani. Motivatsioon ja töösse suhtumine seinast seina. Tööoperatsioonid samuti väga erinevad – puitrakised,betooni valamine, sarruse painutamine, müüri ladumine plokkidest või tellistest, krohvimine ja plaatimistööd. Grupis on kokku 20 õpilast, karismaatiline õpetaja Markku Narinen ja abiõpetaja Ari Huttunen. Esimene aasta taas kooli praktikabaasis, teine kooli väikemaja ehitusel ja kolmas ettevõtte ehitusobjektil. Mõni õpilane võib kursuse läbi teha kahe aastaga, kui käib kohal ja on suurema õppimisvõimega.

Markku selgitab vuukimise põhitõdesid

Imestasin, kuidas Markku kerge huumoriga õpetust jagas, jõudes sujuvalt kõigi õpilasteni. Päeva lõpus oli kõige raskem osa panna õpilasi enda järelt töökohta koristama. Paljud kadusid märkamatult, jättes platsi laokile. Vanemate õppijatega seda probleemi polnud ning nemad said aru, et kvaliteedist sõltub tulevane töötasu.

Müüri ladumine suunanööridega

Kuna ma olen vaid teooriat ehituspuuseppadele õpetanud, keskendusin saalongeid ehitavate noormeeste töö jälgimisele. Koheselt sai selgeks, et kordades ülemõõtmine ei ole veel harjumuspäraseks saanud. Mõõtsime ja jälle mõõtsime nii laiust kui pikkust, kui järgmine nurk oli kinnitatud. Kontroll seisnes ka diagonaalide kordusmõõtmises.

Samal ajal, kui õpilaste aeg kulges pikalt, sest mõtlemine vajas aega, püüdsin ise vahepeal meelde jätta Markku õpetussõnu plaatide vuukimisel ja seinte krohvimisel. Kes teab, millal võib enda maakodu ehitusel vaja minna.

Siin koolis oldi hästi ette valmistutud minu tulekuks ning mingeid üleliigseid majaga tutvumisüritusi polnud. Sain keskenduda tundi sisse elamisele ja ise otsustada, kus ja kellega ma tööd teen. Soomlased on sõbralikud ja abivalmid ning mingit võõristust ei tundnud ma kordagi.

Valmis rakis betooni ootel

Millised ideed tekkisid? Materiaalsete resursside olemasolul muudaksin tislerite õppekava veel praktilisemaks. Enamus teooria tunde toimuksid paralleelselt praktilise tööga. Käsitsi joonestamine võiks suuremas osas ajaloo prügikasti minna. Oluline on jooniste lugemise ja eskiisi visandamise oskus. AutoCadi lühikursus, mis on praegu valikaine, peaks olema suuremas mahus põhiaine ja sellele lisanduks 3D joonestamine.

Luksia Ametikool Nummelas, Lääne-Uusimaa (13.11. – 17.11.17)

Luksia Ametikool Nummelas, Lääne-Uusimaa (13.11. – 17.11.17)

https://www.luksia.fi/  

Kolmas kord Luksia Ametikoolis tundub kui külaskäik sõprade juurde. Siiski avastad igal aastal midagi uut. Seekordse õpirände ülesanne on tavapärasest erinev – olla ise õpetaja rollis. Soome kutseõpe erineb palju meie õppesüsteemist. Valdav on praktiline töö koolis ja praktika ettevõtetes. Teooria tundide osakaal on minimaalne ning nendeks on peamiselt matemaatika, kultuur, meedia, sotsiaalained ja keeled. Ühe valikainena on õpilastel võimalus õppida ka eesti keelt. 

Kool algab Soomes augusti teisel dekaadil ja lõpeb mai lõpus. Lisaks kahenädalasele talvepuhkusele on nädalane sügis- ja talvine suusapuhkus. Õpetajatel on samal ajal ametlik puhkus. Puhkust kokku kolm kuud - pole paha. Normtundide arv praktilises töös on 980 tundi ning mingeid lisaülesandeid pole. Palka ei taha mainida, see teeb kurvaks. Kutseõpetajatelt nõutakse minimaalselt rakenduslikku kõrgharidust ja erialase töö kogemust.

Kuigi eelnevalt oli projekti koordinaatorile esitatud soov olla koos kohaliku õpetajaga tunnis, et ka mina saaksin õpetussõnu jagada, oli meile koostatud ikkagi traditsiooniline kooli tutvustuse kava. Olime Tartust tulnud nelja õpilase ja neid saatva õpetajaga. Meie õpilaste välispraktika toimub traditsiooniliselt mitmeid aastaid Luksia õpilaste ehitatavates individuaalmajades.

Nina jagab õpilastele selgitusi

Esimest tutvustust kooliga juhtis ehituse õpetaja Kauko Olander, kes kahjuks ei osanud kuigi palju inglise keelt ning olime Andreasega õpilastele tõlgid. Siseehituse praktilise töö klassis sattusime kokku Nina Leinoga, kes tutvustas inglise keeles oma õppegrupi tööd. Siseseinte karkassi ehitus ja jooniste lugemine oli just see, kus tundus, et võin sõna sekka öelda. 

Rääkisin oma soovist Ninale ja ta nõustus järgnevatel päevadel mind oma tundi võtma. Kui seda võimalust poleks olnud, oleksin pidanud sõna otseses mõttes pressima ehitusobjektile. Ehitusobjektil teadsid kõik õpilased oma tööülesandeid ning õpetajad olid pigem ülevaataja rollis. Mõlemas grupis kohtasime ühte eesti õpilast. 

Projekti koordinaatorit me sel päeval ei näinud ning olude sunnil organiseerisin uue programmi. Saatsime järgmisel päeval meile ette nähtud inglise keele tundi oma õpilased, sest muidu oleksid nad tegevusetuks jäänud. Sain hiljem koordinaatorilt õpetajalikult manitseda muudatuste eest, kuigi tegelikult silusin lünki tema töös.

Et aru saada grupi protsessidest ja õppetöö kulgemisest, tulebki mitu päeva ise selle keskel olla. Lühitutvustused ja korraks tunni jälgimine ei anna täielikku ülevaadet. Nina õpetab esimese aasta kursust. Õpilased oskavad aasta lõpuks ehitada siseruumi karkassi, kipsplaadiga seinu, põrandat, paigaldada uksi, aknaid, liiste, pahteldada, värvida ja tapeetida. Esmaspäeva hommikul on neli tundi erialast teooriat (jooniste lugemine, AutoCad, 3D, põhiteadmised ehitusest) ja pärastlõunal valikaine. Ülejäänud nädalapäevad kulgevad praktilist tööd tehes.

Vannitoa kujundus

Antud eriala ei ole ainult ehitamine, vaid ka siseruumide kujundamine ning loominguliste kunstitundide ning klienditeeninduse osakaal on teisel ja kolmandal õppeaastal suur. Kõigele lisaks peavad nad kolmandal aastal pakkuma kliendile sisekujunduse projekte ning neid ka reaalselt teostama. Õpilased on erinevas vanuses – põhikoolist tulnud ja vanemad inimesed, kes on otsustanud uue elukutse omandada. 

Kui meil algab õpe teooriaga ja praktilisele tööle saadakse kõige varem 10 nädala pärast, siis neil algab päris töö minimaalse teoreetilise teabega. Teadmised saadakse töö käigus ning igavaid teooria tunde, kus puudub reaalne kokkupuude ehitusega, pole. Märtsi keskpaigast kuni mai lõpuni peavad õppijad ise tõendama komisjonile, mida oskavad. Seni on võimalus õpetajalt kõike küsida ja harjutada. Grupis on 15 õpilast ning nad töötavad paaris oma isiklikku minihoonet ehitades. Tööpäev kestab kaheksast neljani õhtul, reedel kolmeni. Kell kümme on kohvipaus koridoris olevas kööginurgas, kus on kolm pikka lauda. Õpilased ja õpetaja on nagu üks suur pere laua ümber. Kella üheteistkümne paiku minnakse sööma. Ei mingit käsku, et nüüd on vaheaeg ja sel kellaajal alustame taas. Kõik kulgevad omas tempos.

Esimesel päeva hommikul jälgisin õpetaja ja õpilaste koostööd. Õpetaja ei käi õpetamas, vaid õpilased tulevad ja küsivad, kui ei suuda ise projektilt mõõte välja lugeda või ei tea täpselt, milline on järgnev tööoperatsioon. Mingit ajalist survet ega päevaplaani pole. Igaüks töötab omas tempos, aga kõik teavad, et märtsi keskel peavad hakkama sama tööd juhendamiseta tegema ja komisjonile oskusi tõendama. Päevikusse märgitakse iga õppija kohta eraldi, mis oskused ta antud nädalal omandas. Õpetajal on olemas täielik ülevaade õpilase eelnevast haridusteest koos tunnistuste ja hinnetega. Selle alusel saab ta individuaalselt tähelepanu pöörata neile, kes seda enam vajavad ning ka töö käigus saab õpilaste suutlikkus selgeks. Meil on eelnev hariduse taust nähtav vaid kursusejuhatajale ja tugikeskuse töötajatele.

Marko toestab karkassi

Grupis on Soomes alaliselt elav eesti noormees, kes selgitas, mida nad eelnevalt teavad ja mis on töö käigus neile uus. Kuigi veidi jooniste lugemist oli õpitud, vajasid kõik mõõtude arvestamisel õpetaja abi. Püüdsin siis ka mõõte lugeda ja selgitada, aga varsti ilmnes üks erisus nende maha märkimisel. Kui meil käib moodulmõõt karkassiposti välisest küljest järgmise välisküljeni, siis nemad tegid märgid posti keskkohale. Ja nii ma siis jagasin esimene kord valeinfot, mis andis veaks 33 mm.

Nina, Aita ja Marko

Edasi jälgisin, mis erisusi veel võib tulla ning küsitlesin õpilasi, miks nad nii teevad. Olen kodus harjunud õpilasi pommitama küsimustega ``miks?`` ja ``milleks?``, aga neile oli see midagi uut. Ilmselt oskavad nad sellistele küsimustele vastata alles siis, kui tööprotsessidega on suurem kogemus saadud ja läbi eksimuste on jõutud ´´miksini´´. Kuna meil on algselt teooria, siis selgitangi koheselt, mis juhtub, kui nii teed või kui ei tee. Soomes õpitakse süvendatult teooriat alles teisel aastal.

Järgmisena proovisin õpilasel aidata selgusele jõuda, miks tema väljalõigatud kipsplaat ei mahu eelneva plaadi ja nurga vahele. Mõõtsime seina avause ja plaadi laiust. Selgus, et ta oli üksinda lõiganud kipsplaati mõõtu ja joonlaud oli paigast nihkunud. Tulemuseks keskkohas kumerus väljapoole ja ühest otsast kitsam plaat. Keskkoht sai maha hööveldatud ja plaat mahtus kenasti nurka. Aga nüüd uus erinevus meie ja soomlaste õppes. Kui meil oleks 0,7 cm vahe pahtliga täidetud, siis siin nõudis õpetaja uue plaadi väljalõikamist. Põhjenduseks see, et õpilane peab suutma sirgelt pikka plaati lõigata ja plaat peab seinas korrektne olema. Materjalide puudust pole ja korduva harjutuse võimalus on garanteeritud. Siis vaatasime üle, kas kõik kruvid on lõpuni keeratud. Leidsime kaks pinnast väljaulatuvat kruvi. Miks need seinaga tasapinnas peaksid olema, õpilane öelda ei osanud. Tal puudus kokkupuude tapeetimisega ning teooriat pole veel õppinud. Nina tõi pahtlilabida ja demonstreeris kiirelt, kas kruvid kriibivad selle all.

Imetlesin Nina kannatlikkust kõigile pikalt ja põhjalikult selgitusi jagada. Õhkkond oli täiesti pingevaba, vahest ainult tekkis järjekord õpetaja selja taha, et kutsuda teda oma boksi selgitusi jagama. Omavahelises suhtluses kutsusid nooremad õpilased õpetajat Ninnuks, mis esialgu veidi üllatas, aga hiljem tundus täiesti loomulik.

Nädala viimase päeva hommikul oli kohal neli õpilast, hiljem lisandus kolm. Mõned puudujatest olid töödega teistest ette jõudnud, üks oli vanematega puhkusele läinud. Täielik vabakasvatus ja omasoodu kulgemine. Kui jõuad oma tööd tehtud, pole puudumine probleemiks. Nina selgitas, kuidas ta algusaastatel võttis seda isiklikult, et pole suutnud õpilasi motiveerida. Nüüd on ta aru saanud, et korraarmastus ja kohusetundlikkus tulevad kodunt kaasa. Töö ise sunnib sind korrektuure tegema, vastasel juhul ei ole sul lootust tööle saada. Igas ametis nõutakse kutsetunnistust.

Enamusel oli karkassi postid püsti saadud, paljudel ka kipsiga kaetud. Noortel tüdrukutel tuli alumine sidepuu ukse kohalt maha saagida ning käsisaag sattus ilmselt esimest korda kätte. Kui varem saeti elektrisaega hetkega pikkus parajaks, siis nüüd hakkas saag vibreerima ning kiildus kinni. Oh, milline sõnavara kena tüdruku suust vallandus. Asusin appi õiget töövõtet näitama ning saimegi kertopuu (liimpuidust karkassi materjal) läbi saetud. Selgituseks, et meil tehakse karkass saematerjalist 50 x 100 või 50 x 50 ning vaheseinte ehituseks kasutatakse peamiselt metallkarkassi.

Töökoht reede õhtul

Neiud ei saanud kuidagi aru, miks peab kipsplaadi tagused karkassid paigaldama 600 sammuga. Kuulavad Nina juttu, kui ta näitab, et siia ja siia panete tugiliistud sama sammuga. Võtsin pärast mõõdulindi ja mõõtsime tagaseinas oleva kipsplaadi laiuseks 1200 ning näitasin, et selle kinnitus on keskel, mis asubki 600 mm kaugusel. Kui taga karkassi pole, pole kuhugi kruvi kinnitada. Samas tuleb avauste lähistel paigaldada kitsamaid plaate ning neilegi on kinnituskohti vaja. Päeva lõpuks oli neile uut infot liiga palju ning Nina selgitused nurgaposti paigaldamiseks olid juba kurtidele kõrvadele. Neiud kadusid vaikselt minema ning tööriistad jäid sinna, kus nad viimast tööd tehes maha kukkunud olid. Enda järelt koristamine oli samuti liiasti nõutud, kuigi nädala lõpuks pidid töökohad puhtad olema ja tööriistad omale kohale kohvritesse pandud.

Vanemad õpilased pidasid endast mõistetavaks, et töökoht korrastatakse töö lõpuks. Jõudsin nendega arvestada ukse ja akna asukohti valmis seinas, kus karkassiposti asukohta polnud näha. Ava lahti lõikamiseni nad ei jõudnud, kuid olid humoorikad ja joonistasid uksele lingi ning aknaavasse lilled, mis näiliselt õues kasvavad. Jäime veel elust-olust viiekesi koos Ninaga vestlema ning keegi ei kiirustanud minema, kuigi tund oli läbi. Pakkusin abi, et koristame koos, kuid see töö jäeti järgmiseks nädalaks õigetele asjaosalistele. Üllatusena tundsin, et kahju oli lahkuda ning kella vaatamine ei tulnud kordagi pähe. Loodan, et Ninal avaneb võimalus kevadel meile külla tulla.